06.2009 arhiiv
June 29th, 2009
Kodus ei saanud seega niisama päikese kätte peesitama jääda, vaid tuli kohe hoogsalt asuda muru niitma ja lapsedki elasid sellele tööle niivõrd kaasa, et neil õnnestus end päikese käes roosaks praadida ja näod kriimuliseks teha:
Endel oli pererahva kojusaabumise üle silmnähtavalt õnnelik:
Leidsime, et vajame värskendust ja tarisime basseini õue, mida Gustav kohe innukalt asus täis pumpama, seejuures muidugi loobumata oma seljakotist:
Tublid pumpajad saidki õige pea end mõnusalt jahedasse vette kasta:
Ka Etta-mutt proovis vees solberdamise ära:
Õhtul tulid meie kodust spaad kaema ka onu Koff ja Ilona:
June 29th, 2009
Roosipõõsas Aadu hoovil on õitest ja mesilastest lookas:
Lehmade rullbiskviit ehk värsked heinapallid Laimjala põllul. Kotkasilmad, tähelepanu: ühe palli otsas istub teie kolleeg!
Koju jõudes ootas meid ees ristikusse mattunud aed:
Ja kuigi herned on kasvanud vaat et vöökõrguseks, ei paista nad naaberkrundil laiuva maltsa taustal väljagi. Taamal sinetab metsik põldhernes:
June 29th, 2009
Päris jaanipäev tervitas meid erakordselt palava päikesega. Etta sai päikesest uut energiat uuteks ponnistusteks kärulükkamisrindel:
Manju eelistas ka sooja ilmaga praktilisi jalavarje:
Uma vaatab kahtlustavalt, kuidas Gustav mulle puhub:
Lahked võõrustajad oma suvekodu aias:
Pererahva hoolt ja armastust näitab seegi, et isegi kivi peale sambla sisse oli vormitud perfektne südamekujutis:
Edasi sõitsime Aadule, kus Amish hullutas lapsi väikese autosõiduga hoovi peal:
Manju ja Gustav käisid roosipõõsas mingeid vaid neile nähtavaid tegelasi luuramas:
Uma ja Ettagi toimetavad koos:
Ja ka päeva lõppedes oli Etta jälle käru lükkamas:
June 29th, 2009
Ei saa öelda, et Gustav ja temast vaid nädala vanem Manju, kelle isad olid teatavasti koolipõlves pinginaabrid, eriti suured sõbrad oleks, aga sel korral mängisid nad koos küll ja teineteise seltskond paistis mõlemale päris hästi klappivat. Kuigi kohati ikka üle kivide-kändude, olid huvid ühised, näiteks Manju plastiliinid ajasid Gustavi täitsa pöördesse:
Koguni nii, et ta ei olnud nõus neid õigele omanikule tagasi andma:
Lõpuks siiski. Mõlema eriliseks lemmikuks oli tädi Herke valmistatud kilpkonn:
Väiksemate laste suureks rõõmuks ja vanemate kergenduseks oli kohal ka Jessika, kes tegi Kustile-Manjule batuudi peal ägedat hoogu:
Lendlapsed:
Samal ajal: Uma catwalkil:
… ja arusaamatuses vaatamas, miks temast vaid veidi noorem Etta sugugi veel kõndida ei mõista, kuigi enda ees käru lükkamise saatel tuli see juba päris hästi välja:
… ja lõpuks oma lemmikkohas – kahe ukse vahel:
June 29th, 2009
Juba teist aastat järjepanu veetsime jaanipühad lahke pererahva juures Saaremaa põhjakaldal. Ja nagu juba väikeseks toredaks traditsiooniks saamas, valmistas peremees oma suitsuahjus imemaitsvat lestakala:
Lapsed küll kalast suurt ei hooli, neile maitseb arbuus, olgu sel pealegi kerge huulepulgamekk man:
Võtab ikka nina kirtsutama küll, kui sinu vanemad sulle su tulevikuplaane igal võimalusel nina alla hõõruvad:
Topelttõrvik süütab tule:
Ja oli, mida põletada;))
June 29th, 2009
Gustav rääkis pärast Saaremaal käimist papale ja teistelegi ehedat kalamehejuttu: tema püüdis õngega NIIII suure kala! Tegelikkus oli pisut proosalisem: rannas jalutades jäi meile ette üks tibatilluke kala, kes olles ilmselt loomulikku (või tavalisse saaste-) surma surnud, oli uhutud kaldakõrkjatesse, kust Gustav ta oma kühvli peale korjas:
Lisaks kalapüügile sai sel korral ära testida ka uue vannitoa poolt pakutavad mugavused:
Emme esitles selle suve kuumimat maapiirkonna püksitrendi: teksapüks, mille käristused iga sammuga üha pikemaks venivad…:
Filosoofilised jutustused romantilises keskkonnas:
Herke aitas ära teha suure töö: naistööliste eesrindliku pinstlivälgutamise tulemusel sai köögimööbel heleda peitsi alla ja muutis üldmulje veel ilusamaks:
Gustav, Daniel ja Käsna-Kalle (palli peal) pidasid samal ajal maha ühe jalkamatshi:
Etta-mutt harjutas aga salamisi käimist: juba ajab end käte peale upakile, aga ise püsti tõusta veel ei jaksa:
June 29th, 2009
Tartust põrutasime otse Saaremaale, kus Etta sai veeta issiga (täpsemalt öeldes otse issi otsas) maal mõnusat jõudeaega:
Samal ajal käis Gustav emmega spaas. Esimese ja kõige tähtsama asjana tuli kohe ära käia basseinis:
Mehike tegi uhkelt oma uue “fotokaga” pilti:
Käisime Kuressaares turul ja niisama linna peal, kus Gustav ei jõudnud ära imestada, et igas tänavakohvikus on samasugused jääst lauad:
Esmakordse ja nähtavasti kustumatu elamuse pakkus Gustavile emmega koos massaazhis käimine. Poole tunniga muditi mehike varbaotsteni läbi, aga elevus tema näolt ei kadunud:
Ka massaazhis käies ei loobunud Gustav oma truust kaaslasest – seljakotist, kuhu sisse mahtus kogu tema tähtis tavaar:
Keegi “muhe sell” oli meile spaast lahkudes valmistanud sellise “nalja”, aga Gustav võttiski palvet sõna-sõnalt ja samal õhtul saigi auto maakodu hoovis voolikuga puhtaks pestud:
June 29th, 2009
Muidu nii rõõmus päev oli ühele väikesele tigedale mehele suure tuima kirikuvare nurgas veidi nukker:
Põhjust Tartusse minna oli lõpuks enam kui küll – nagu sealsamas Toomel vanas toomkirikus ja endises ülikooli raamatukogus üsnagi piinlikku laadi aktusel rõhutati: üks eluetapp sai lõpuks läbi, aga see pole kaugeltki mitte lõpp, vaid alles algus. Emme üle tunneb erilist uhkust Etta, aga ka mamma, vanaema ja Reelika on rõõmsad:
Perekond poseerib. Taustale jäänud riigikohtu põhjal võib jääda mulje, et saime lõpuks kõrgema astme kohtus mingi olulise võidu ja omamoodi nii see ju oligi;)
Samal õhtul veetsid Gustav ja Etta aega mamma Külli juures, emme-issi läksid aga Emajõe peale paadiga sõitma. Oli ütlemata äge näha täiesti tundmatuid Tartu äärelinnakvartaleid, aga ka väga tuttavaid menukohti otse jõelt:
June 17th, 2009
Käisime vaatamas väikest Uku Julius Pahtut (kuna tema isa ei osanud öelda, kuidas tema perekonnanimi osastavas käändes kõlaks, siis kasutame siinkohal sõbralikku hüüdnime). Uhke isa poseeris oma värske poja kõrval, et tõestada, et laps on ikka pigem ema nägu;)
Täiesti juhuslikult sai samas palatis aasta ja poolteist kuud tagasi tervitatud Etta saabumist. Daam, kes täna läbis lõpuks aastase kaalumise-mõõtmise tulemusega 9,4 kg ja 77 cm -, paistis igatahes end koduselt tundvat:
June 15th, 2009
Huvitaval kombel olen mitu korda tabanud end olukorrast, kus olles lugenud Marta Emilie blogist tema õe Etta tegemistest ja mõeldes, et jumal tänatud, et meie Ettaga on palju lihtsam, tabab meid justkui sellise ehteestlasliku parastava kadeduse kättemaksuks täpselt samasugune olukord. Ainult et meie Etta on ju neli kuud vanem!
Sellekevadisest haigustesaagast on olnud juba pikalt juttu. Nüüd on Etta paar nädalat olnud terve, aga sugugi enam mitte selline muretu ja alati rõõmsameelne imik nagu ta alla-aastasena oli. Võibolla on siin mängus ealised iseärasused, aga võibolla reageerib ta lihtsalt üldisele viimaste kuude närvilisele õhkkonnale.
Viimasel ajal liigub ta üha aktiivsemalt ringi, on ära õppinud pepu ees trepimademest allatulemise, ajab end igale poole asjade najale püsti ja üritab igal võimalusel ka kuhugi kõrgemale vinnata. Näiteks ronib emme-issi voodi peale ja asub siis öökapi pealt mingit huvitavat eset krabades üle serva küünitama ja käib pea ees mütaki põrandale. Ja nii kolm korda tunni aja jooksul!
Möödunud nädalavahetusel Hagudis õnnestus tal ka selg ees trepist alla sadada ja kui mamma poleks teda poolelt teelt kinni püüdnud, oleks see võinud päris kehvasti lõppeda. Kuigi Hagudis on ju trepid suhteliselt lauged võrreldes meie koduste astmetega. Aga siiski. Selle tulemusena tuli teda kaks päeva haiglaselt valvata, mis on väga väsitav tegevus ja kokkuvõttes kannatas selle all kõige enam ilmselt Gustav, kelle jaoks ei jätku piisavalt tähelepanu. Emme on väsinud ja närviline, pahandab kohati asjatult, ja tunneb ennast seejuures pidevalt süüdi ja on seda närvilisem. Ja Gustav muidugi reageerib sellele omakorda vastavalt.
Lisaks pole Etta kunagi olnud mingi eriline unesnõiduja. Öise unega ei ole tal küll kunagi erilisi probleeme olnud, aga päeval teeb selliseid kuni tunniseid “sutse” ja siiani ei maga ühte korralikku pikka päevaund, olgu ta õues vankris või toas oma voodis. Ãœhe käe sõrmedel võib üles lugeda need korrad, mil panen ta õue vankrisse ja siis on kolm-neli tundi vaikust ja rahu nagu see oli Gustavi titeeas tavaks (onkel magab siiani lõunal muretult mitu tundi).
Nüüd on lisandunud veel aktiivne toiduga pirtsutamine. Ta sööb siiani küll heameelega Salvesti soolaseid purgitoite, aga ühe aasta ja ühe kuu vanuselt võiks ju juba süüa normaalset toitu. Kui vahepeal oligi juba igasugu asjadel – porgandil, kartulil, pastal jms – täitsa edukas minek (seda kõike küll otse käe ja mitte lusika või kahvli abil suhu kühveldades), siis nüüd loobib ta kõik maha ja osutab nõudliku kära saatel kõikvõimalikele muudele objektidele, mida ta parema meelega tahaks, kuid neid kätte saades samamoodi maha pillub.
Kõigele sellele lisaks käib ta nagu uni end emme najale sülle nõudes püsti vinnamas, süles olles aga vingerdab ja hädaldab (ja hoolimata kasinast söömisest on ta viimasel ajal tunduvalt tümpsakamaks muutunud) nii et see on lausa füüsiliselt väga kurnav. Ja näiteks autosõidud eelistab ta viimasel ajal veeta “Emmeee-emmmeee!” röökides, osutades tagaistmelt ainiti näpuga süüdistatava suunas.
Ja et kogu see kompott oleks veel eriti mahlases kastmes, teeb ta seda kõike muidugi ainult emmega kahekesi olles – suuremas seltskonnas on ta endiselt selline tore unelmatelaps, kes jälgib rõõmsa näoga teiste toimetamist ja mängib asjalikult omaette. Ja emmet justnagu polekski olemas.
(Pildil istub tige titt potil, mis vaatamata selgele vastumeelsusele oli kokkuvõttes tulemuslik ponnistus:)
